Teisipäev, 17. juuni 2014

7. juuni - COMINO

Hommikuks on kokku lepitud kohtumine Cirkewwas. Üle mere saarele minek. Teisele saarele. Kodust väikese jalutuskäigu+jooksu+kiire jooksuga saan bussile ja peaaegu tund sõitu viib sadamasse kohale.
Kiire ümberotsustamine, et läheme Gozo asemel Cominole, kohalikus kõnepruugis Kemmuna. Saarel on vaid üks majapidamine, kes peavad ka hotelli ja tema suuruseks on kõikest 3,5 km2. Saar on olnud mitmete filmide (nt Trooja, Krahv Monte Cristo) võttepaigaks.
Blue Lagoon kutsub ja vastu ei suuda sellele panna. Väike ülesõidu paat lahkub iga 30 minuti tagant, nii et kaua oodata ei tule. Saarele lähenedes mingit erilist muljet ei ole - kivine ja pruun saareke ühe vahiputkaga. Kuniks ... - keerab lahesoppi sisse ja siis avaneb hoopis teine vaatepilt - helesinine vesi, varjualused puhkajatele, paadid, laevad ja veeatraktsioonid.

Hommik Sinisel laguunil Comino saarel.
Lähme maale ja jalutame mööda saare vasakut kallast. Jõuame täiesti privaatsele beachile, kus on vaid üks vahva top-less stiilis suurem perekond :)
Sätime end rätikutele peesitama. Ujume, peesitame, kreemitame, ujume, kreemitame, peesitame ... elu on lill. Päeva jooksul liigub rahvast muidugi veel, aga väga palju ujujaid pole. Jahe vesi? jahe vesi "It's fucking freezing!", karjates mees pärast vettehüpet ja ujus meeletu kiirusega kaldale tagasi.

Pärastpoole proovime ka rahvabeachi ära. Liiva ega üldse eriti vaba maad peesitamiseks pole. Inimesed on valdavalt rannatoolidega tihedalt teine-teise kõrval nagu kinos. Kivinuki peal saame ka poose võtta, ujuda. Inimesed seisavad pingsalt ühe koha peal ja vaatavad vett. Me teeme oma tiirud ära. Ujun väikese saarekese peale ja tagasi. Ilmselt on teiste tagasihoidlikkuse põhjuseks ka mõned millimallikad. Ise õnneks kõrvetadad ei saanud ja väga ei oska veel karta. Lugesin, et võrreldakse parmuhammustuse taolisest särakaga. No see ei tundu hull, kardan pigem, et ehmatus sügavas vees on hullem.

Õhtupoolikul paadiga tagasi. Tagasiteel saame saart näha lähemalt, sõidame koobastest üsna lähedalt mööda.
Tagasi sadamas ja bussireis koju. Valisin teise marsruudi, mõtlesin, et mere äärest on toredam tagasi sõita. Kuid polnud hea otsus, merevaate nautimiseks oli liiga suur uni peal ja ümberistusmiste ja uute busside ootamisega venis kodutee 3 h pikkuseks.

Ja siis öö hakul - Paceville. Pidude ja baaride süda Maltal. Linna saamiseks sai enne uued teadmised, kuidas tellida taksot Maltal. Ja kui see liiga kalliks osutub, siis kuidas tellida transfeeri. Asi sai käppa, sest mind lükati tanki seltskonna kõige kõlbulikumaks ingliskeelseks läbirääkijaks. Asi vajab proovimist, sest sõidu hinnavahe oli enam kui kahekordne.
Ja edasi juba P. ööelu, kuni saabus puhas klassika - hommikul esimese bussiga koju :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar