Laupäev, 5. juuli 2014

Kohanemine ...

Siin on kõik nii roheline. No tõesti - nagu oleksin kirsstomat lehtsalatit täis kausis.

Tantsupidu läks nii hinge. Küll ainult teleri vahendusel nähtud aga nii südamlik. Ja pühapäeval koos lastega laulupeol - Eesti oma festa, mida saab kord viie aasta jooksul mitte igal nädalavahetusel :)
Hästi-hästi valge on. Kell 10 õhtul paistab veel päike ja päris pimedaks ei lähegi.
Jahe on, aga päike paistab - terve nädalavahetuse on mul nii hea meel eesti-saksa proua pärast, kes tuli oma kodumaa pidudest osa saama, millest ta oli kuulnud ainult oma vanemate suust.

Ja esimesel õhtul oli koduõuel ilutulestik! Nii kodune tunne!

3. juuli - KOJU!

Täna ongi käes kojumineku päev. Kui Maltale tulles kõik mu uued tuttavad imestasid nagu ühest suust: "Only one month!", siis ma seda ei mõistnud. Täna hüüaks ise samamoodi.
Erisi hüvastijätmise tseremooniaid poiste ja Anaga ei jõua teha, sest nad lippavad tavapäraselt varakult tööle. Seda enam jääb ka nendega tunne sisse, et küll kohtume varsti jälle.

Pakin asjad, teen Hamruni linna veel ühe tiiru, lõpetan pakkimise ja chillin kodus. Täpselt kl 12 kohtun Paragoni-onuga, kes meenutab mulle välimuselt ja olekult kangesti ühte South Parki tegelast.
Meil on kõik kombes.

Nüüd jääb ainult oodata, millal lennujaama minekuks peale korjatakse. Mu sakslastest korterikaaslastel on natuke lõdvem töögraafik, nii et saame seltkondlikult seda teha. Siin rahvuste mitmekesises keskkonnas on huvitav tähelepanek, et sakslastega oleme me kõige enam samal lainel. Igal juhul väga mõnus paus enne minekut.
Kodu rõdul viimase Malta päikese käes chillimas.

Pilguheit kaardile. Kus käidud, mis tehtud.




Ja siis juba kiiresti - lennujaam - Frankfurt. F-s on lendudel ainult üks tund vahet. Lennukile tulejate hulgas on juba palju-palju eestlaseid. Nii nagu kuu aega tagasi minnes oli Ansip Tallinna lennujaamas, nii on ta nüüd ka taas pildil - koju tagasi lendamas.
 
Lennukile!

Ja paljud on saabumas koju tantsupeole ja laulupeole.
Ka Frankfurt-Tallinn lend läheb kiiresti. Peaaegu lennu lõpuni on näha kumavat päikest ja Tallinna lennujaamas võtab meid vastu pladistav vihm. Nagu üks väliseestlasest proua lennukis mainis (tähelepanuväärne on, et ta tuli Saksamaalt oma tütrepojaga laulupeole ja ise pole siia varem sattunud - kogu eesti keele pagas on pärit vanematelt): "No kui nüüd kogu aeg selline ilm on, siis on küll essusti!"

Ja olengi kodus! Suurte kallidega!

2. juuli - BIRGU ELANIKUD

Äratus.
Buggibasse ujuma - viimast saama täiega.
Kl 2-ks Mostasse, Paragoni closing meeting.
St Julian, Paceville, Sliema.

Ning õhtul võtan bussijaamast bussi ja sõidan Birgusse. Mind on seni vaevama jäänud, et neid Valletta vastas asuvaid kolme linna pole veel külastada jõudnud. Aga just eile oli Kersten rääkinud neist linnadest ja peale selle on ta ise Birgust pärit. Nii, et see saab mu viimaseks külastuse sihtkohaks Maltal!



Bussijaamast Birgusse.

Buss tiirutab juba tuttavatest kohtadest läbi ja peatub kenasti Birgu linnaväravas. Oeh, saate aru, sellel Muhusaare suurusel saareriigil on veel neljas vanalinn ka! Nagu Mdinast, Vallettast ja Victoriast veel vähe oleks ;)
Aga nagu Maltal mind kõik üllatada suudab, siis nii siingi. See on täiesti eriline vanalinn selle poolest, et siin reaalselt elatakse. See linn elab oma rütmis ja vaimus. Ma olin sellest kuulnud ja sättisin sellepärast ka tuleku õhtu peale, et rohkem elu sees olla, kuid teine asi on seda ise näha.
The three cities. Valletta vastas.

Ühel majal on tõesti ainult fassaad.

Elu täis vanalinn.


Malta parimad palad, arve 2,50 :)


Linnaelanik kuulamas aknal kuulamas oma transistorit.

Kolmapäev, 2. juuli 2014

1. juuli - DORIANNE, CAN ja KERSTEN

Täna on viimane tööpäev restoranis.
Hommikune väljakutse on tööle rattaga jõuda. Kohalikud kahtlevad ettevõtmises ja soovitavad, et tulevad autoga järele vms. Aga mis te nüüd :)  Ja ausalt - ei ole jube. Väga tore on hoopis. Aga mina imestan jätkuvalt selle üle, et Maltal ei ole rattaga sõitmine üldse levinud. Ainukesed rattaga ringikimajad on Itaalia maanteeratturid. Teevad nii üksik-, paaris- kui väikeses grupis sõitu. Aga ka see paneb imestama. Sest suurematel teedel on ratturid üsna viimased, kellega miskitpidi arvestatakse. Ja väikesed külavaheteed on tõsiselt kehva kattega (mäest alla sõites võtab ika kõik kruvid logisema ;) - nii et maanteeratastele sobimatud. Minu veendumus ikka, et siin on ideaalne väikeseid matkasid maastikurattaga teha.

Jõuan enne restorani minekut veel kaljudelt ka oma tiirud läbi teha.

Vahvatel põlluteedel. Tuuletõkkeks on armsad kiviaiad.
Peadpidi pilvedes.
Pargitud.
Tööl täitsime veel Dorianniga praktikaaruanded ära, et asjad kombes oleks. Ja ei ole siin midagi nii, et hinded kõik 5+ ringis oleks. Ise otsustamist, planeerimist jms külgi hinnatakse kõrgelt aga suhtlus, arusaamine on reaalne keskmine - valdkonnad, kus mõlemad rohkem pingutama pidime. Mäletan, et Marta hindamislehtedel oli 1-2 plussiga valdkondi ka üsna palju, seega tujul sellest langeda ei lase ja teen järelduse nende reaalsest hindamisvõimest.
Nüüd koju, riideid vahetama, sest õhtupoolikul on viimane töövahetus. Service-praktika. Kuna maja on külastajaid täis, siis ei mingit pidu vaid full time work! I like it!

Üllatusena saabusid õhtul poole kümne ajal restosse Ana, Albert ja Dani. Parajate ekslemistega on nad koha siiski üles leidnud ja hoolimata sellest, et köök on kella üheksast kinni, saavad nad ka korraliku õhtusöögi. Lõpuks kõik ägisevad nagu maltapäraste portsude tarbimisel kohane.

Ana, Albert ja Dani meie restos õhtusöögil.

Tööpere ja kodupere kohtumisel leiame kõik ruttu ühise meele. Teised külastajad on juba lahkunud. Nüüd saab Ana koos Caniga arutada, millised on võimalused restorani tööle tulla ja meie vaatame Do ja poistega, kuidas jupsivat konditsioneeri parandada annab. Vahetatakse numbrid ja siis viib Do mu sõbrad koju ja meie lõpetame restos seni päeva ära.
Cani ja Ana töövestlus.

Albert hindab konditsioneeri töövõimekust.

Jagame väikesed meened mälestuseks ja sõidame Mostasse, sest pärast sellist rabamist on poistel kõhud tühjad ja sealne türklaste kebab lootusi ei peta. Lõpuks mind koju ning musid-kallid, oeh, nii raske on nendega hüvasti jätta. Seega lepime parem kokku, et varsti näeme :)

Esmaspäev, 30. juuni 2014

30. juuni - AINULT 3 PÄEVA VEEL

Hommikul ärgates teen esimese tööasjana päevameili ära. Jah. Otse eetrisse Maltalt ;)
Aitab mõtetes natuke tagasi ka tulla. Ja päeval räägin Hardoga natuke telefonis juttu. Ja üritan keskenduda sellele, et kunagi saab ju jälle tagasi tulla.

Täna saan uute korterinaabritega tuttavaks. Nad on juba laupäevast meil, kuid pole seni trehvanud. Poiss ja tüdruk. Saksamaalt. Sellised noored grunged.
Kuna tüdruk on ennast üsna punaseks päevitanud, saan talle esmaabi anda. Lahkudes tuleb isegi lobedalt juba meelde "tschüs!" hüüda. See kõik kokku võtab esialgu tõsised näod täitsa naeratama.

Jube kahju, et nendega pikemalt ei saa siin olla ja saksa keelt natukenegi meelde tuletada. Lisaks igapäevasele malta, prantsuse ja hispaania keeles kümblemisele ja inglise keele praktiseerimisele. Õigus, köögiabilise Borisiga on suhtlemiseks vene keel. Aga see on tihti koht, kus selles keeltepaabelis mul juhe kokku jookseb. Ja veel. Pühapäeval kiriku juures küsis üks mees, et kas ma ratast lukku ei pane. Inglise keeles. Aga ta oli nii venelase näoga, et mul jooksis kokku, et mis keeles vastata :)

Tööl on alanud strawberry week. Terve poe laud saab kaetud erinevate maasikatoodetega. Rahvast käib hea reklaamitöö tulemusel uudistamas päris palju.
Ja siis terve päev restoranis, sest homme on siin juba viimane päev. Võtan viimast :) niuks.

29. juuni - FESTA!

Käes on FESTA-aeg!
Hommikul kell 9 tuleb Siggiewis platsis olla, et asjast täiega osa saada. Kui linnas festa on, siis on see tegelikult terve nädalavahetuse - reede õhtust alustades, laupäeva õhtul ja pühapäeval terve päev. Igal õhtul ilutulestik, päeval rongkäigud ja värgid. Kuna Malta on väike ja ilutulestikud hästi näha, siis sellepärast ongi igal nädalavahetusel korralik paugutamine.

Kilomeetrite järgi pole linn kaugel aga bussisõit ümberistumisega võtab vähemalt 45 minutit.
So - I'm on the bike again!

Attard on madalamal asuv linn, nii et Siggiewisse sõiduks 30 minuti puhast tõusu. Ratas kiriku kõrvalukse ette ja kleit selga.  Kl 9 hakkavad kirikukellad rahvast kokku kutsuma, umbes 30 minuti jooksul jõuab kogudus koguneda.



Püha Nikolause kirik Siggiewis.
Peapiiskop saabub mustas luksautos. Olen kiriku sissepääsu ette parasjagu jäänud (katoliku kiriku asju teadmata, mõtlen, et kas siin on vahet ka, kas kasutada peaust või külguksi sisenemiseks). Ja saan tervitava noogutuse osaliseks. Pärast, teenistuse alguses tehakse ring terves kirikus kõikide preestrite ja abipreestrite osavõtul. Peale piiskopi on kõik teised väga tõsised ja tähtsad.

Teenistus on väga ilus - muusika lisaks - altari taga on kardinate taga nii orkester kui lauljad. Nagu meil Kaljuste kontserdid. Aga siin on see kõik teenistuse osa.
Kuna mul on ühtlasi saabunud selline vesine nohu, siis salvrättitega sahmerdades elan dramaatilisse meeleollu täiesti sisse.
Kirikus on alati "täismaja"

Erilise kujundusega põrandaplaat.
 
Festa hommikusest osast teise poole veedan juba Qormis. Proosaline põhjus, et S-s on peale kirikus olijate kogu ülejäänud linn natuke nagu räsitud mitmepäevasest pidutsemisest.
Qormis on pilt oluliselt parem - rongkäik, näomaalingud, möllav rahvas. Jube lahe, et inimesed on nii pöördes juba kell 11.30 hommikul. See on ka esimene kord kui ma näen tavalistes linnades noori tänavatel õlut joomas. Aga nüüd see-eest kõike topelt. Ja mölluna. Nagu oleks filmivõtetel ja kõigil on stsenaarium teada - sh jääjoogi müüjatel, kes just õigel ajal oma kärud ühe tänava pealt järgmisele kärutavad või politseinikel, kes stoilise rahuga kogu liikluse linnast mööda suunavad (sellest ka põhjus, et festa ajal bussid ei käi). Kõik on ühe dresscode'i järgi ka punases. Mina oma punase-musta rattaga kannan sobivat aksessuaari vähemalt.
Ega seda muidugi väga pikalt ei jaksa.
Tiirutan lõunani rattaga ja kobin koju. Õhtuks on planeeritud tööandjatega õhtusöök.

Saame minu tänava türklaste kebabis kokku ja sõidame St Juliani poole. Vahejuhtumina võib muidugi ära mainida, et tohutuks ilutulestikuks läks tee peal. Kl 7. Päike kõrgel.
Can pidas auto kinni ja filmis veits. Ma karjusin lärmis üle, et ma lähen välja pilti tegema. Doriann kuulis, Can ei kuulnud ...
Mõned sekundid hiljem sõitis auto lahtise ukse lehvides minema, mina vehkisin kätega ja hüppasin üles alla. Täitsa kino päise päeva ajal.


Õhtusöök oli hea. Dingli elanikena olin neilgi soov eelkõige mere äärde jalutama saada. Tegime mõnusa tiiru jahtide alal, kus ma polnud varem käinud. Restoraniomanike poolt restorani välja valimine oli muidugi neile endale paras väljakutse. Aga kõik oli väga hea. Ja kui minu swordfish juhtus olema nagu fish-fingers, siis telliti lihtsalt uus kalapalade starter. Jube armas on nii külalislahkete inimestega koos olla. Süüa oskavad nad paremini teha kui St Juanis.
Festa at Diar il-Bniet :)

28. juuni - HOP ON/HOP OFF ON GOZO

Alberti koju tulemisega hakkan ärkama ja Dani koju jõudes olen valmis juba uksest välja astuma - täitsa meie rutiin juba viimastel nädalavahetustel.

Täna jätkub loodusturism Gozo saarel. Täpsemat plaani pole, kui et kohale minna.

Bussis: teekond
Lõputuna näival bussisõidul jõuan juba kahetseda, et seda tuuri rattaga ette ei võtnud. Päeva jooksul tänan aga korduvalt õnne, et rattaga ei tulnud (etteruttavalt - ohtralt mägedest üles-alla sõitu)!
Osade reisisoovituste põhjal olen mõelnud, et Gozo Mgarri sadamas võiks ennast džiibi peale sebida, millega saarel ringi vurada. Aga sadamas tuleb hoopis toredam mõte kasutada hop on-hop off bussi. Räägin hinna ka heaks soodsaks - kõigest 10.- saab terve päeva saarel ringi sõita. Kus mujal kui just Gozol võiks seda turismivahendit kasutada.
ON.
OFF.


Ja läheb lahti - buss viib kõikidesse põhilistesse kohtadesse, kokku 16 peatust. Kui kuskil maha hüppad, korjab iga 45 minuti järel järgmine buss su jälle peale. Kõrgelt on hea vaade (inimeste sisehoovid on kultuuriga tutvumise seisukohalt väga huvitavad). Ja kõrvaklappidest tuleb vaatamisväärsuste kohta ka infot (paaniflöödi paladeks tuleb küll need vahepeal ära võtta:). Minu esimene pikem peatus tuleb Azure Window ehk Sinise akna juures.

Vees: Azure Window
Xlendi Bay dramaatiline rannajoon ja Dwejra, mõlemad looduskaunid paigad Gozo läänepoolseimas tipus. Siinse paiga on tuntuks teinud imelised vaated ja kaljumoodustised, nagu Sinine aken ja Seenekalju. Siniseks aknaks kutsutakse pigem ust meenutavat 100 m kõrgust kaljukaart, mille alt läbi vaadates jääb mulje, kui jälgiks hiiglaslikust aknast sügavsinist merd.
Azure ongi kindla sinise värvitooni nimetus.
Vabandage, aga tulge palun akna eest ära :)
Juba parem! Klassikaline vaade. 

Kivilt kivile on siin teistmoodi hüpata, sest eriline on ka kivine maapind.
Sinine meri on siin nii eriline, et lähen ka paadituurile, et seda veel lähemalt näha. Ma saan koha paadimehe kõrvale ettekujutataval kohal, seega võtan päästevesti selga panemise soovitust tõsiselt :)
Läbi koopa läheme teisele poole kaljut ja siin on VEEL SINISEM!


Koopast teisele poole kaljusid.


Sinine meri, aken ja Fungus Rock.

Valmis pandud sukeldujad. Vuntsidega merelõvi on lemmik!

Eriline värvitoon tuleb nii mineraaliderohkest veest, siin on väga sügav - üle 30m ja ka väga puhas vesi. Koobastes on näha seintel veel ka oranži värvi koralle.
Pärast paadisõitu lähen koopasuu juurde veel ka ujudes. Väga eriline paik. Nüüd jooksu pealt riided selga ja hop on!

Tünnides: Rabat (Victoria)
Kahte erinevat nime kandev Gozo pealinn on tuntud nii oma kaitsekindluse tõttu, turu, kui ka loomulikult katedraali poolest. Mina teen oma peatuse kaitserajatistel.
Vaade kaitsemüürilt. Siit on näha ka seda, et Gozol kasutatakse oluliselt rohkem päikesepaneele.

Kuna kõik ehitised on samasugused kollasest kivist nagu Maltal, siis süngete kaitseehitiste asemel on taas tunne nagu oleks sipelgas laste liivalossis.
Ühel müüritrepil on viide tulla tasuta tutvuma Batteryga. Lähen uurin asja - ja siit tuleb minu teine üle-elusuurune elamus Gozolt!

Gozo kaitserajatised on projekteeritud nii, et seal oleks võimalik taluda ka pikalt piiramisrõngas viibimist ja see tähendas, et kindluses pidid olema ka varud. Rüütlite ajal oli põhitoiduks leib (vahest tundub, et nii on see siin veel tänapäevalgi). Nii rajati kindlusesse ka suured viljasalved. Viljasalved on kujundatud nagu kolvid või suured tarud ja on mahuga umbes 100 kuupmeetrit.Suurim neist kolmest on ligi 11 meetrit sügav ja umbes 3,6 meetrit kõige laiem osa. Briti võimu aegadel otstarvet muudeti ja kasutati vee reservide hoidmiseks.
Nüüd hiljuti on need salved (silos) taastatud ja neid saab külastada. Kindlusekäikudesse suunanud lahke onu vabandas, et ärge pange tähele, seal käikudes natuke lauldakse, ärge palun laske ennast häirida ...
Kaitsekäigus sai näha sõdurite eluasemeid, püssirohu salve, käiku vaateplatvormile. Ja mööda kitsaid käike sai siseneda ka viljasalvedesse. Ja seda kõike saatis laul.
Sest ühes tünnis olid kaks naist ja üks mees ilma sõnadeta viise laulmas. Te teate, mis hääl tuleb kui pea potti pista ja mõmiseda. Aga kui kolm kauni häälega lauljat on 11 meetrises "potis" siis sellest tekkiv heli on sõnatuks tegev ...
Salve suurus, värv ja vorm.

Salvede asukohtade paiknemine on märgitud kaitseehitisel.
Xlendi - siin ma peatust ei tee, aga siia tahaks tagasi tulla.
Marsalforn - mmm, randa pole hetkel soov minna.
Ggantija temples - tohutult suured säilinud templi säilmed.
Il-Mithna ta'Kola - säilinud veski, mis on projekteeritud täpselt nii nagu selle ajastu tuuleveskid Maltal ja Gozol olid.
Ma nendest turismiobjektidest lähemalt ei pajata.

Teele jäi veel Ramla, mis on Gozo kõige suurem liivarand. Mulje jättis sõit randa ja tagasi. Gozo mäenupukestega maastik on Maltast natuke erinev. Ja asustust on vähem. Võibolla ka veidi rohelisem.

Kogu saar on nagu muinasjutt. Käsi tahaks rõõmust plaksutada. See on tegelikult ka saare nimi tõlkes - JOY (rõõm).
Vaade Ramla Bay lahele.

Mgarri sadamas tagasi.



Saarele järele lehvitamas. Vastutervituseks ilutulestik. Nagu ikka - neist tulevad ka ainukesed pilved siin taevas :)

Pühapäev, 29. juuni 2014

27. juuni - ON THE BIKE

Hommikuks on kindel plaan olemas - rattale. Hirmus loodusturismi isu on peal. Canilt laenutatud ratas on just tänast päeva oodanud.
9.30 on start.

Ta'Qali.
Vaatan uuesti üle Natural Parki. Viimati olin siin kohe esimestel päevadel muusikafestivalil ja õues oli juba pime. No tore väike männipark on aga erilist lilleilu siit ei leia.
Ta' Qali park loodi alles pärast 1950-ndaid. Enne see oli sõjaväelennukite baas. Tänapäeval on sõjaväe angaarid kasutusel Ta Qali käsitöökeskusena. Saab vaadata, kuidas meistrid teevad oma asja ja muidugi kaasa osta - klaasikunsti, sepiseid, keraamikat, nahka ja pitslinikuid.
Kuulsa Midina Glassi toodangu jaoks on ka eraldi hoone. Tuuri saab teha klaasipuhujate juurest läbi ja terves suures poes.
Mdina Glass

Peenmotoorika. Valmib klaasist jalgratas.

Valmivad klaasist delfiinid.
Ja hommikukohvi saab siin ka muidugi :) Huvitav seik, et kõrvallauas istuvad kaks inglise keelt kõnelevat prouat, üsna British aga mitte millestki ei saa aru. Ma nagu oleks öö jooksul inglise keele ära unustanud :O
Sõit jätkub.

Keraamikakoja ees.
Rabat. Busket Garden. Verdala Palace'i ümbrus.
Verdala palee on presidendi suveresidents ja sinna praegu sisse ei lubata. Busket Gardeni juures on suurepärane võimalus mööda vanu teid ka mäekülge mööda alla tulla. Koos rattaga ma seda teed siiski ei võta :)

Busket Garden. Vaatega Dinglile.
Kõõlun niisama natuke ümbruses, teen paari briti seenioriga juttu ja paneme koos mulle sihiks sõita edasi Dingli suunas. Nende brittide jutust saab jälle aru. Nii et kõik on korras.
Mööda väikeseid külateid mäest alla ja rohkem jälle üles - nii jõuabki varsti Dingli kaljudeni. Tõeline rattamatka tunne tuleb neid radu sõites.
District. 
Ma pole üle nädala Dinglil käinud ja kaljude äärele jõudes on nad täpselt sama mõjusad nagu esimest korda nähes. Päriselt on ka lihtsalt suurepärane vaade. Meri ja taevas sulavad siin eriliselt ühte ja mõlemad on nii sini-sinised. Ma arvan, et kõik ilusamad sinise toonid on Maltal olemas. Keegi ju tagant ka ei kiirusta, saab rahulikult õhata siin mõnda aega...

Äärel.
Kui juba vähegi raatsin, liigun mööda kaljudepealset rada edasi. Rada kulgeb nii, et meri jääb kaugemale ja paremale mäkke jääb enne Busketi juurest pildistatud rist. Selge, tuleb pööre paremale.
Risti juurest avaneb vaade poolele Maltale.



Risti juures on ka väike kabel, kus on end sisse seadnud tuvid. Sellises paigas tekitab tuvide koogamise häälte kuulmine tunde nagu kabeli räägitaks juttu.
No ja teiselt poolt risti leiab jälle järgmise raja kust mäest alla kimada. Kogu sellel loodusmatkalisel rajal pole ma kohanud hingelistki. Kuni esimese auto ilmumiseni sellel laskumisel. Õnneks ma olen just seisma jäänud, et tagasivaates veel pilti teha. Autos on kaks tüdrukut kaartidega orienteerumas.

Ghar Lapsi
Siinsel maastikul pole rattaga liikudes kaarti vajagi - jõuad kõrgemale kohale, siis sead järgmisesse punkti sihi valmis või keerad lihtsalt teeotsast ära, mis huvitav tundub. Piirkond on asulatega või põldudega nii tihedalt asustatud, et tupikusse viivaid teeotsasid pole veel olnud. Enne templite juurde jõudmist on jälle võimalus paremale ära pöörata - silt näitab Ghar Lapsi, 3 km. Tee kulgeb ühtlaselt ja kiiresti mäest alla. Ghar Lapsi on sukeldujate ja snorgeldajate üks lemmikkohti. Kõrgemal asuvate koobaste varjus saavad ka puhkajad ilma päikese käes praadimata mõnusalt puhata. Peamiseks tõmbenumbriks on muidugi vesi. Ratta pealt karsumm vette.

Ghar Lapsi ujumiseks ja snorgeldamiseks
Teen juttu veel ka ühe daamiga. Lisaks aitab ta mu hädast välja eriti tugeva päikesekreemi pakkumisega. Juba rattaga sõites oli tunne, et nägu on justkui pannil ja nüüd pärast ujumist on kreem lausa eluliselt vajalik. Siit ka soovitus kõigile tulevastele puhkajatele - 20 SPF on liiga vähe!
Aga kena prouaga jätkub meil juttu kauemaks. Kuulen järjekordse huvitava loo maltalase juurtest ja rahvuste segunemisest. Kuigi Maltal sündinud ja kasvanud, ei näe naine üldse maltalase moodi välja, ta ise arvab, et oma briti juurte tõttu. Ta on abielus samuti maltalasega ja laps on hoopis palju tumedam. Koos vaadates ei pakuks üldse, et ema ja tütar. Ja kaasas olev väike sugulane on jälle hoopis teist nägu, sest tema on poolmaltalane ja poolvenelane. Kuna nad elavad kõik Siggiewis saan ka lähemalt küsida saabuvate Festa pidustuste kohta. Naise töökoht on minu kodu lähedal Ta'Qalis resideeruvas USA saatkonnas, nii on huvitav ka see, kuidas ta oma sealset tööd kirjeldab.
Enne liikuma hakkamist saan kohalikus restos maitsta veel ka ühte Malta rahvusrooga - spagettid küülikukastmes. Lisandiks muidugi ka herned, nagu siin vist igale söögile lisatakse. Tean kallist grupikaaslast, kellel seda kuuldes küll Malta söökide isu kaob :) Aga söök on hea ja ei jää õnneks DiB köögile alla. Söömise käigus saab veel kohaliku onuga juttu puhuda, templite külastamiseks olulise näpunäite kõrva taha panna ja jutuajamise lõpetuseks on juba ka küllakutse saadud. Soovi korral järgmise külastuse korral ka öömaja. Oh, vahvad on nad siin! Kardan, et iga vastutulejaga jutuotsa avamise soon tuleb Eestis taas kinni toppida.
Ja nüüd tubli makaroniportsu toel tirinal mäest üles. Ja lõpuks ka templite juurde.
Ghar Lapsi on kaugele alla jäänud.

Ghar Lapsi veepuhastusjaam. Maltale vajalikust tarbeveest pool tuleb merest ja teine pool maa seest.

Hagar Qim ja Mnajadra templid
U 5000 aastat tagasi saart asustanud erakordselt arenenud kultuurist pole säilinud muud, kui megaliitsed monumendid. Selle kultuuri päritolu ja saatus on mõistatuseks tänapäevani. Praegu on mõlemad templite alad kaetud hiidtelgiga, et kaitsta otsese päikesevalguse ja suurema tuule eest.
Hagar Qim templid.
Mnajadra templite väravas korjab turvamees värsket rohelist kraami kilekotti ja kui ma küsin, et kas see on päris rukola, läheb onu täiesti elevile rabab lehekese hammaste vahele, annab teise poole mulle: "YES!! Real rucola, very real, like everything else here!"
Igal juhul selles kõrbekliimas midagi nii rohelist metsikult kasvamas näha on väga huvitav.
Spontaanne rajatis matkarajal.

Siin on tähistatud ka kaks matkarada. Tõstan ratta kibuvitsapõõsasse ja uurin veidi ühte ja teist. Soovitan kindlasti taime- ja loodusehuvilistel külastada, sest rada on tähistatud paljude infotahvlitega ja lisaks saab lasta silmal puhata supervaadetel. Kahjuks ma ei jõua neid jalgsi läbi teha, sest õhtune töövahetus on veel ees ja jube kiireks läheb.

Siggiewi - Zebbug - Qormi - Attard
Sellel trajektooril tagasi. S-s pannakse eelseisvateks festa pidustusteks linnaplatsile ilutulestikku üles. Autode tõkestamiseks on küll mõned piirded ette pandud aga muid ettevaatusabinõusid polegi. Mul on seni veel veendumus, et need päevased ilutulestikud ongi paigaldajate nö vahepalaks lendu lastud proovitööd :)
Õhtuse ilutulestiku paigaldamine Siggiewis.
Zebbug - kuna tänavasildid on kergelt vasakukäeliselt paigaldatud, siis kodulinna asemel õnnestub veel ka Qormis ära käia. Sealt põlluteid kasutades lõikekatega kodu poole.

Kahe linna vahel on järsku maa.
Ka Qormi linna veerde põldude veerde paigaldatakse ilutulestikku. Kuna mõlemates linnades on samal ajal festad, siis kindlasti on ilutulestik tavapärasest veel võimsam, sest kaks linna üritavad teineteist üle trumbata.
Kodu, dušš ja tööle.

Õhtu Diar il-Bniet's
Õhtune meeleolu restoranis enne õhtusöökide algust on nagu suurema peo eel. Lauad on kaetud, enamuses neist juba ka ette reserveeritud. Köögis on kõik valmis. Meeleolu täiendamiseks liigub meie tänavat pidi ustest mööda protsessioon. Lauldakse, eestkõneleja järgi öeldakse palveid ja kogunetakse palvekeskuse juurde.


Kl 7-9 täitub maja pilgeni, isegi lisakohad otsitakse kõik välja. Köögis toimub tõeline žongleerimine, et kõik see seltskond ära toitlustada. Tellitakse korralikult - ikka eelroad, pearoad, magustoidud.


Portsud on tohutult suured, veini ja teisi alkohoolseid jooke valatakse ilma mensuurita ja Kerstini (kõige päikeselisem ja toredam poiss siin) ülihea teenindamise juhtimisel läheb aeg jube kiiresti.
Koju - türklaste juurest kõigile pitsad - poisi peole - ise ilma unenägudeta unne ...
Perepilt.