Kolmapäev, 2. juuli 2014

1. juuli - DORIANNE, CAN ja KERSTEN

Täna on viimane tööpäev restoranis.
Hommikune väljakutse on tööle rattaga jõuda. Kohalikud kahtlevad ettevõtmises ja soovitavad, et tulevad autoga järele vms. Aga mis te nüüd :)  Ja ausalt - ei ole jube. Väga tore on hoopis. Aga mina imestan jätkuvalt selle üle, et Maltal ei ole rattaga sõitmine üldse levinud. Ainukesed rattaga ringikimajad on Itaalia maanteeratturid. Teevad nii üksik-, paaris- kui väikeses grupis sõitu. Aga ka see paneb imestama. Sest suurematel teedel on ratturid üsna viimased, kellega miskitpidi arvestatakse. Ja väikesed külavaheteed on tõsiselt kehva kattega (mäest alla sõites võtab ika kõik kruvid logisema ;) - nii et maanteeratastele sobimatud. Minu veendumus ikka, et siin on ideaalne väikeseid matkasid maastikurattaga teha.

Jõuan enne restorani minekut veel kaljudelt ka oma tiirud läbi teha.

Vahvatel põlluteedel. Tuuletõkkeks on armsad kiviaiad.
Peadpidi pilvedes.
Pargitud.
Tööl täitsime veel Dorianniga praktikaaruanded ära, et asjad kombes oleks. Ja ei ole siin midagi nii, et hinded kõik 5+ ringis oleks. Ise otsustamist, planeerimist jms külgi hinnatakse kõrgelt aga suhtlus, arusaamine on reaalne keskmine - valdkonnad, kus mõlemad rohkem pingutama pidime. Mäletan, et Marta hindamislehtedel oli 1-2 plussiga valdkondi ka üsna palju, seega tujul sellest langeda ei lase ja teen järelduse nende reaalsest hindamisvõimest.
Nüüd koju, riideid vahetama, sest õhtupoolikul on viimane töövahetus. Service-praktika. Kuna maja on külastajaid täis, siis ei mingit pidu vaid full time work! I like it!

Üllatusena saabusid õhtul poole kümne ajal restosse Ana, Albert ja Dani. Parajate ekslemistega on nad koha siiski üles leidnud ja hoolimata sellest, et köök on kella üheksast kinni, saavad nad ka korraliku õhtusöögi. Lõpuks kõik ägisevad nagu maltapäraste portsude tarbimisel kohane.

Ana, Albert ja Dani meie restos õhtusöögil.

Tööpere ja kodupere kohtumisel leiame kõik ruttu ühise meele. Teised külastajad on juba lahkunud. Nüüd saab Ana koos Caniga arutada, millised on võimalused restorani tööle tulla ja meie vaatame Do ja poistega, kuidas jupsivat konditsioneeri parandada annab. Vahetatakse numbrid ja siis viib Do mu sõbrad koju ja meie lõpetame restos seni päeva ära.
Cani ja Ana töövestlus.

Albert hindab konditsioneeri töövõimekust.

Jagame väikesed meened mälestuseks ja sõidame Mostasse, sest pärast sellist rabamist on poistel kõhud tühjad ja sealne türklaste kebab lootusi ei peta. Lõpuks mind koju ning musid-kallid, oeh, nii raske on nendega hüvasti jätta. Seega lepime parem kokku, et varsti näeme :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar