Laupäev, 5. juuli 2014

Kohanemine ...

Siin on kõik nii roheline. No tõesti - nagu oleksin kirsstomat lehtsalatit täis kausis.

Tantsupidu läks nii hinge. Küll ainult teleri vahendusel nähtud aga nii südamlik. Ja pühapäeval koos lastega laulupeol - Eesti oma festa, mida saab kord viie aasta jooksul mitte igal nädalavahetusel :)
Hästi-hästi valge on. Kell 10 õhtul paistab veel päike ja päris pimedaks ei lähegi.
Jahe on, aga päike paistab - terve nädalavahetuse on mul nii hea meel eesti-saksa proua pärast, kes tuli oma kodumaa pidudest osa saama, millest ta oli kuulnud ainult oma vanemate suust.

Ja esimesel õhtul oli koduõuel ilutulestik! Nii kodune tunne!

3. juuli - KOJU!

Täna ongi käes kojumineku päev. Kui Maltale tulles kõik mu uued tuttavad imestasid nagu ühest suust: "Only one month!", siis ma seda ei mõistnud. Täna hüüaks ise samamoodi.
Erisi hüvastijätmise tseremooniaid poiste ja Anaga ei jõua teha, sest nad lippavad tavapäraselt varakult tööle. Seda enam jääb ka nendega tunne sisse, et küll kohtume varsti jälle.

Pakin asjad, teen Hamruni linna veel ühe tiiru, lõpetan pakkimise ja chillin kodus. Täpselt kl 12 kohtun Paragoni-onuga, kes meenutab mulle välimuselt ja olekult kangesti ühte South Parki tegelast.
Meil on kõik kombes.

Nüüd jääb ainult oodata, millal lennujaama minekuks peale korjatakse. Mu sakslastest korterikaaslastel on natuke lõdvem töögraafik, nii et saame seltkondlikult seda teha. Siin rahvuste mitmekesises keskkonnas on huvitav tähelepanek, et sakslastega oleme me kõige enam samal lainel. Igal juhul väga mõnus paus enne minekut.
Kodu rõdul viimase Malta päikese käes chillimas.

Pilguheit kaardile. Kus käidud, mis tehtud.




Ja siis juba kiiresti - lennujaam - Frankfurt. F-s on lendudel ainult üks tund vahet. Lennukile tulejate hulgas on juba palju-palju eestlaseid. Nii nagu kuu aega tagasi minnes oli Ansip Tallinna lennujaamas, nii on ta nüüd ka taas pildil - koju tagasi lendamas.
 
Lennukile!

Ja paljud on saabumas koju tantsupeole ja laulupeole.
Ka Frankfurt-Tallinn lend läheb kiiresti. Peaaegu lennu lõpuni on näha kumavat päikest ja Tallinna lennujaamas võtab meid vastu pladistav vihm. Nagu üks väliseestlasest proua lennukis mainis (tähelepanuväärne on, et ta tuli Saksamaalt oma tütrepojaga laulupeole ja ise pole siia varem sattunud - kogu eesti keele pagas on pärit vanematelt): "No kui nüüd kogu aeg selline ilm on, siis on küll essusti!"

Ja olengi kodus! Suurte kallidega!

2. juuli - BIRGU ELANIKUD

Äratus.
Buggibasse ujuma - viimast saama täiega.
Kl 2-ks Mostasse, Paragoni closing meeting.
St Julian, Paceville, Sliema.

Ning õhtul võtan bussijaamast bussi ja sõidan Birgusse. Mind on seni vaevama jäänud, et neid Valletta vastas asuvaid kolme linna pole veel külastada jõudnud. Aga just eile oli Kersten rääkinud neist linnadest ja peale selle on ta ise Birgust pärit. Nii, et see saab mu viimaseks külastuse sihtkohaks Maltal!



Bussijaamast Birgusse.

Buss tiirutab juba tuttavatest kohtadest läbi ja peatub kenasti Birgu linnaväravas. Oeh, saate aru, sellel Muhusaare suurusel saareriigil on veel neljas vanalinn ka! Nagu Mdinast, Vallettast ja Victoriast veel vähe oleks ;)
Aga nagu Maltal mind kõik üllatada suudab, siis nii siingi. See on täiesti eriline vanalinn selle poolest, et siin reaalselt elatakse. See linn elab oma rütmis ja vaimus. Ma olin sellest kuulnud ja sättisin sellepärast ka tuleku õhtu peale, et rohkem elu sees olla, kuid teine asi on seda ise näha.
The three cities. Valletta vastas.

Ühel majal on tõesti ainult fassaad.

Elu täis vanalinn.


Malta parimad palad, arve 2,50 :)


Linnaelanik kuulamas aknal kuulamas oma transistorit.

Kolmapäev, 2. juuli 2014

1. juuli - DORIANNE, CAN ja KERSTEN

Täna on viimane tööpäev restoranis.
Hommikune väljakutse on tööle rattaga jõuda. Kohalikud kahtlevad ettevõtmises ja soovitavad, et tulevad autoga järele vms. Aga mis te nüüd :)  Ja ausalt - ei ole jube. Väga tore on hoopis. Aga mina imestan jätkuvalt selle üle, et Maltal ei ole rattaga sõitmine üldse levinud. Ainukesed rattaga ringikimajad on Itaalia maanteeratturid. Teevad nii üksik-, paaris- kui väikeses grupis sõitu. Aga ka see paneb imestama. Sest suurematel teedel on ratturid üsna viimased, kellega miskitpidi arvestatakse. Ja väikesed külavaheteed on tõsiselt kehva kattega (mäest alla sõites võtab ika kõik kruvid logisema ;) - nii et maanteeratastele sobimatud. Minu veendumus ikka, et siin on ideaalne väikeseid matkasid maastikurattaga teha.

Jõuan enne restorani minekut veel kaljudelt ka oma tiirud läbi teha.

Vahvatel põlluteedel. Tuuletõkkeks on armsad kiviaiad.
Peadpidi pilvedes.
Pargitud.
Tööl täitsime veel Dorianniga praktikaaruanded ära, et asjad kombes oleks. Ja ei ole siin midagi nii, et hinded kõik 5+ ringis oleks. Ise otsustamist, planeerimist jms külgi hinnatakse kõrgelt aga suhtlus, arusaamine on reaalne keskmine - valdkonnad, kus mõlemad rohkem pingutama pidime. Mäletan, et Marta hindamislehtedel oli 1-2 plussiga valdkondi ka üsna palju, seega tujul sellest langeda ei lase ja teen järelduse nende reaalsest hindamisvõimest.
Nüüd koju, riideid vahetama, sest õhtupoolikul on viimane töövahetus. Service-praktika. Kuna maja on külastajaid täis, siis ei mingit pidu vaid full time work! I like it!

Üllatusena saabusid õhtul poole kümne ajal restosse Ana, Albert ja Dani. Parajate ekslemistega on nad koha siiski üles leidnud ja hoolimata sellest, et köök on kella üheksast kinni, saavad nad ka korraliku õhtusöögi. Lõpuks kõik ägisevad nagu maltapäraste portsude tarbimisel kohane.

Ana, Albert ja Dani meie restos õhtusöögil.

Tööpere ja kodupere kohtumisel leiame kõik ruttu ühise meele. Teised külastajad on juba lahkunud. Nüüd saab Ana koos Caniga arutada, millised on võimalused restorani tööle tulla ja meie vaatame Do ja poistega, kuidas jupsivat konditsioneeri parandada annab. Vahetatakse numbrid ja siis viib Do mu sõbrad koju ja meie lõpetame restos seni päeva ära.
Cani ja Ana töövestlus.

Albert hindab konditsioneeri töövõimekust.

Jagame väikesed meened mälestuseks ja sõidame Mostasse, sest pärast sellist rabamist on poistel kõhud tühjad ja sealne türklaste kebab lootusi ei peta. Lõpuks mind koju ning musid-kallid, oeh, nii raske on nendega hüvasti jätta. Seega lepime parem kokku, et varsti näeme :)