Teisipäev, 17. juuni 2014

14. juuni - MOHAMMED

Puhkus! See tähendab, et täna on puhkepäev :)
Pikk hommik kodus. Pärast lõunat otsustame korterikaaslase Anaga randa minna. Nagu ikka, saab sinna bussiga, ühe ümberistumisega. Ma pakun, et lähme enne ka templite juurest läbi, mis peaks samale bussimarsruudile jääma.
Aga kuna buss vahepeatuseid ümberistumiseks ei tee, otsustame jooksvalt hoopis Buggibasse minna. Buggibas on kõige ilusam meri, mida Maltal olen näinud - sügavsinine meri, kivine rand, pikalt looklev rannariba.
Seame ennast ühel siledamal kivil päevitamise poosidesse ja käime kordamööda ujumas. Tegemist on sügava veega, kus redelit mööda saab nagu basseini sisse minna. Meie kõrval on rahvast veel, kuid tegelikult võiks pigem öelda, et on veel mõned inimesed. Sest rahvas käib pigem liivaga randades. Sellise väikese seltskonnaga tekib alati kohe mingi ühtekuuluvustunne: meil kõigil on nii hea ja nii tore.
Üks vanem mees koos kolme lapsega on iseäranis sümpaatsed. Pisike plika sädistab ja teeb vanaisa (?) turjal akrobaatilisi trikke, teised kaks käivad kogu aeg vette ja tagasi. Snorgeldavad ja mulistavad niisama. Ülima mõnuga. Nagu väikesed delfiinid. Kui veel paralleele tuua, siis meie oleme Anaga pigem nagu merelõvid :)

Promenaadil tagasi. Esimese asjana jääb mulle silma The Fish Lounge. Ma olen ammu tahtnud pisikeste kalade pediküüri proovida. Nüüd tundub täpselt õige hetk. Kõigepealt tehakse jalgade pesu, siis juhatatakse kilesussikestes akvaariumi kohale istuma. Enne jalgade sisse panemist palutakse igaks juhuks, et kui tundub ebameeldiv vms siis ärge ainult hooga välja hüpake. Ja siis olidki kalakesed parves jala kallal. Kõige kõdim kõdi tunne oli. Ja väga hea tunne. Uurime ja räägime samal ajal pikalt kaladest. Punapäine teenindaja (iirlanna) on ülimalt sümpaatne ja vahva.

Pärast söök restoranis, mis on esimene siin oldud aja jooksul, kus olen näinud inimesi väravas sabas seismas, et vaba lauda oodata. Eelmisel Buggibas käigul olime ise sabatajad ja otsustasime siis teise koha kasuks. Täna oleme siin varem ja saab isegi koha merepoolsesse lauda valida. Hmmm, karahvin veini (0,5l) on 2,50 salatid ja muud toidud ka heade hindadega.
Oma hinda igati väärt, soovitan külastada teistelgi. Koha nime ei mäleta aga see on ainuke restoran selles rivis, mis on roheliste varjualustega.

Väga pikalt ennas laua äärde siiski unustada ei saa, sest juba pikemat aega "jälitab" meid Ana sõber Mohhamed. Temale antud esimese plaani infoga jõudis ta juba liivarannas meid otsimas käia ja nüüd on ta samuti Buggibasse jõudnud. Kohtume bussijaamas ja jätkame teed koos St Juliani.
Pidude tänav Paceville on täna jalgpalli lainel. Absoluutselt kõikides kohvikutes väliekraanid, kust tuleb jalgpall ja enamus tänavaäärseid laudu on reserveeritud. Laudade kinnipanek on siin väga levinud. Kokkusaamise plaane tehes on tavaline, et helistatakse ja pannakse kohtumispaigas ka laud kinni. Meie sebime endale vaba pinna ja jutustame natuke. Mohammed tunneb ennast kuidagi ebamugavalt ja tema soovil sõidame hoopis Sliemasse. Järjest baare läbi käies (need on siin samamoodi tänavale välja kasvanud) tundub Mohammed ikka kuidagi pinges olevat. Ühe sobiva paiga ikka leiame.
Mohammediga on asi kuidagi keeruline. Ta on Kamerunist pärit, ilmselt heast perekonnast ja heal järjel. Aga väljas käies on tal eelaimdus või -arvamus, et nii mõnessegi baari või pubisse ta ei ole oodatud. Kogu Malta paljurahvuselise elu juures tundub see uskumatu. Aga tegelikult juba esimesel päeval mind hämmastas, et Maltal on suhteliselt vähe musta nahavärviga inimesi. Ja baarides istumas väga palju ei näe. Igal juhul Mohammed on vahva.
Samal ajal tänaval elu muidugi pulbitseb. Käib jalgpallimatš ja valdavalt on kõik Itaalia poolt. Kui värav lüüakse, siis tekkiv lärm on tohutu - kõik hüppavad püsti, plaksutavad ja karjuvad. Ma tõesti ehmatasin kui see esimest korda ja ootamatult juhtus. Pärast Itaalia võitu on tänavatel pidu :)
Aga meil on aeg takso peale minna. Mohammed räägib plaanist ja see tundub parajalt keeruline. Aga kuna jalgsi keegi koju minna ei taha, asume M-i plaani ellu viima. Selleks sõidame ööbussiga tagasi St Juliani. Sii käime paarist kihlveokontorit meenutavast kohast läbi.
E-cabsist takso tellimine.
Kuni ühel tänaval samasuguses kontoris võtame sappa. Takso võtmine käib nii, et lähed kontorisse, annad teada oma sihtkoha, ütled oma nime, maksad raha ja lähed välja ootama. Väljas korraldavad liikumist valgetes särkides ja lipsustatud noormehed, ühel neist on tahvel käes. Paar korda käiakse meie juures nime täpsustamas. Saame mikrobussi ja sõidame koju.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar