17. juuni - BLOGI

Blogimise päev :)
Märkmeid on kogunenud, kogemusi samuti. Natukene on emotsioonid juba ka marineeruda jõudnud.
Täna kirjutan tööl, kodus, enne ja pärast jooksutiiru. Elukaaslased on hämmingus, millest selline tuhin. Tööl nad enam ei imesta, sest väike märkmik on kogu aeg näpus. Lihtsalt ei jää meelde muidu, kui kirja ei pane, sest nii palju uusi asju tuleb ju peale.
Küsimuse peale, mida ma tegin eelmisel esmaspäeval, pean iga päris tükk aega mõttes tagasi kerima.
A, mis päev täna muidu on? :))


Kohustuslik varustus igaks päevaks :)

Jooksutiirudest ka. Tavapärane trajektoor on kodusest Attardist Rabati suunas. Siis läbi Ta' Qali loodusparki viiva tee. Alguses ühtlase tõusuna ülesmäge ja siis allamäge koju tagasi. Sergio rääkis, et tema jookseb Rabati ja tagasi, mis tundus täiesti arusaamatu, sest Rabat on ju nii kõrgel.
Aga siin on õhk kuidagi teistsugune või aitab mingi muu elevus paremini joosta. Aga pole hullu. Elevust muidugi jagub, sest kohalikud armastavad ootamatult signaalitada. Kõrvaklappidega on mõistlikum, muidu hüppa siin jälle õhku mõne ulja signaali peale ... Ja Rabat ning Mdina tulevad iga järgmise korraga lähemale, st tõus on kõrgemale :)

Üks pilt ka õhtusest jalgpallist. Siis olid hispaanlased veel rõõmsad jalgpalli vaadates. Järgmisel päeval olime jalgpalli ajal hoopis rõdul. Minu seljas olev Hispaania tiimisärk oli ainuke asi, mis neile rõõmu tegi.

Kui on mida vaadata, leiab igaüks koha :)