24. juuni - TÜRKLASED MALTAL

Juba varakult on kuulda poiste töölemineku ja Ana toimetamise hääli. Tundub, et siia saabudes vallanud unekooma ja kogu avaldunud väsimus hakkab üle minema ja suudan taas hommikuti tavapärasel ajal ärgata. Esimesel paaril nädalal ma ei kuulnud mitte midagi.

Tööl. Täna suundun taas kööki. Can möllab koos Borisiga juba külmkappide kallal. Meil on 3 ülisuurt külmkappi, milles tehakse nüüd põhjalikku inventuuri. Varem köögis toimetanud kokad on kraami üha juurde tootnud ja köögi üldine kord vajab nüüd põhjalikku taastamist. Kokkade aadressil on Cani jutus üsna mitu otseütlevat väljendit ... Raske öelda, kas siin on nüüd tegemist maltalase (elanud 10 aastat Maltal), bulgaarlase (ema poolt) või kreeklase (isa poolt) või hoopis türklase otsekohesusega (pärit Türgist).
Lisaks katsetatakse uute maltapäraste söökidega. Malta rahvuskööki kuulub näiteks ka FROGA TAT-TARJA - vermicelli omelette.
Minule tuntud roog ka poissmeeste köögis, kus keedetud spagetid segatakse kokku munaseguga, kus on lisaks maitseainetele ka parmesani juustu.
Proovime Rebeccaga eile õhtul tuulega purunenud lillepotti kokku tagasi kleepida. Tegemist igati vahva potiga ja Dorianne lemmikuga, sellest siis ka selline ülesanne.

Rebecca tegeleb ka fruit-weeki jaoks oma ettepanekute väljatöötamisega. Proovime maasikatest roose välja lõigata jms. Esimene eelistus maasikatest on meil mõlemal smuuti. Ilmselt see saab kindlasti valikutesse lisatud. Lisaks on Rebecca kokku kirjutanud lastehommikute programmi (program for kids at Diar il-Bniet Estate). Vaatame ka selle üle.

Kell 12.45 on maja lõunatajaid täis ja senine mõnus lõõpimise ja naljaga tegutsemine asendub asjaliku teenindamisega. Rebecca on letis, Can köögis ja ja ma kolin "kontorisse".
Lõuna ajal võtame Dorianniga ette restorani senise käibe ja uurin ka tehtud investeeringute jm kulude kohta. Kasumisse on plaan jõuda kahe aastaga. Ja seniks on plaan teha ohtralt tööd. Minu kogemused ja eelarvamused lõunamaalaste töösse suhtumisega saab siin restoranis ja farmis pea peale keeratud.

Õhtupoolikul kuulen aga meie tänava türklaste kebabi ühe töötaja pikka ja põhjalikku ülevaadet Maltast. Nimelt on meil vaja kiiresti teise linna jõuda ja taksonumbri küsimise peale on üks meestest valmis meid ise ära viima - jääb nagunii kodutee peale. 5 minutit ja stardime.

Autos kuuleme lühiülevaadet nii Šenekhi kui Malta lähiajaloost ja töökultuurist. Tema saabumise lugu on tavaline - tuli üheks kuuks ja nüüd elab juba üle 10 aasta siin. Š. on Türgi maapiirkonnast pärit poiss, kes ühel päeval otsustas isalt just niipalju taskuraha "võtta", et pakitud seljakotiga Istanbuli põrutada. Sealt tõi elu edasi juba Maltale. Siinset töökultuuri ja ettevõtlikkust Š. eriti kõrgelt ei hinda. Tema sõnul on siin pooled töötajatest ametnikud ja teine pool tegeleb toitlustamise või üldiselt turistidega. Ametkondades liiguvad asjad talumatult aeglaselt, igasugust ettevõtlikkust lausa pidurdavalt. Maltast veel: autosid on siin palju, parkida pole mitte kuhugi. Hinnad on pärast euro kasutusele võttu oluliselt tõusnud. Majanduslikult ja säästlikult ei osata mõelda. Ja hästi suur raiskamine. See on ka meie väga oluline tähelepanek, et mingit prügi sorteerimist ei toimu, päikese- ega tuuleenergiat kuskil ei kasutata.
Aga - ilm on hea :) Šenekhi hinnangul pole ta kuskil mujal olnud tervem kui siin, Maltal.