3. juuni - PÄKAD MAAST

Paar tundi magamist ja asumegi teele - kl 4 äratus ja kl 5 hommikul lennujaamas. Eestist lahkuvaks delegatsiooniks on 5 hotellimajanduse eriala tüdrukut, Heli Heimo ja mina. Mulle tundub, et mu kohver on liiga suur. Kaalu poolest ok aga lihtsalt suur. Ei ole lihtne naisterahval kaks kätt taskus kuuks ajaks kodust ära minna, igasuguseid asju võib ju vaja minna.
6.40 päkad maast.
Saabume Frankfurdi lennujaama ja pöörame kellad reisi lainele. Kui Tallinna lennujaamas läks veel teele kodutöö toitlustamise aines, siis F-s saab ühetunniste wifiaegadega osta tööaega. Iga uue meiliaadressiga saab tunnikese juurde. Väga kodune tunne on lennujaamas või selle lähistel tööd teha.

Tõesti saar! Lennuk tegi kaks ringi, enne kui saarele täpselt peale rihtis - nagu mesilane õiele :)

Kl 3-4 ajal pärast täiesti lennukaid tunde oleme kohal. Lennujaamast nopib meid vahva onu (sildiga vastas) ja pakib mikrobussi. Isegi minu kohver mahub peale.
Esimene tutvumine linnaga. Kõik on valet pidi. Ja sõidustiil on uhke. Kui tundub, et tee võib kitsaks jääda või keegi ootamatult kuskilt välja keerata, siis antakse ette tuututamisega märku.

Kõigepealt sõidame Birkirkarasse, kus hakkavad elama 2 Eesti tüdrukut.


Uuemate majade fassaade vaadates on tunne, nagu need oleks filmivõteteks vms tehtud - st ainult fassaad :)

Mina olen järgmine. Sõidame Attardi. Muidugi ei ütle ükski linnanimi esialgu midagi. Ma ei saa isegi aru, et me läbi erinevate linnade sõidame, sest kõik on täpselt ühtemoodi.
Peatus, kohal. Sarnane maja nagu oli Birkirkaras. Kohver välja ja seisame nõutult maja ukse ees (st mina seisan nõutult), sest autojuhilt õpin esimese maltakeelse väljendi: "Mus problema!"
Autojuht kõlistab kella ja palub ka mõni poisterahvas alla saata (hmmm, kas ma elan koos poisiga?). Klõpsti ongi abivägi all, lehvitan tuttavatele nägudele ja hakkame sel hetkel peaaegu keerdtreppi meenutavat tõusu võtma. Korterikaaslasteks on niisiis Ana Rumeeniast ning Sergio ja Marta Hispaaniast. Fluently Englishi asemel valitseb keelte paabel, kaalukauss hispaania keele kasuks. Hingan sisse välja, tutvun toaga (lõhnab siin viiruki järele?), köögiga ja imeliselt mõnusa rõduga. Kohver oma mitmekesise sisuga on ära teeninud väikese põlgusega. Teda ma ei puutu. Parema meelega tahaks natuke ringi vaadata. Kaardi pealt kenasti näha, et asun keset Maltat. Ja plaan on minna Vallettasse - pealinna. Sergio abiga leian bussipeatuse ja 25 mintutit umbes sõitu. Oleme Heliga kohtumise siin kokku leppinud. Mul jääb veel aega jälgida tõelise bussitranspordiga riigi ringluse südant. Kuhu iganes tahad Maltal minna, on võimalus alustada siit.

Mmmm - praktika ja puhkus on parimas kastmes, st veini kastmes on alanud.
Isegi õige bussi ja linna ja kodu leidsin üles :)