27. juuni - ON THE BIKE

Hommikuks on kindel plaan olemas - rattale. Hirmus loodusturismi isu on peal. Canilt laenutatud ratas on just tänast päeva oodanud.
9.30 on start.

Ta'Qali.
Vaatan uuesti üle Natural Parki. Viimati olin siin kohe esimestel päevadel muusikafestivalil ja õues oli juba pime. No tore väike männipark on aga erilist lilleilu siit ei leia.
Ta' Qali park loodi alles pärast 1950-ndaid. Enne see oli sõjaväelennukite baas. Tänapäeval on sõjaväe angaarid kasutusel Ta Qali käsitöökeskusena. Saab vaadata, kuidas meistrid teevad oma asja ja muidugi kaasa osta - klaasikunsti, sepiseid, keraamikat, nahka ja pitslinikuid.
Kuulsa Midina Glassi toodangu jaoks on ka eraldi hoone. Tuuri saab teha klaasipuhujate juurest läbi ja terves suures poes.

Mdina Glass

Peenmotoorika. Valmib klaasist jalgratas.

Valmivad klaasist delfiinid.

Ja hommikukohvi saab siin ka muidugi :) Huvitav seik, et kõrvallauas istuvad kaks inglise keelt kõnelevat prouat, üsna British aga mitte millestki ei saa aru. Ma nagu oleks öö jooksul inglise keele ära unustanud :O
Sõit jätkub.

Keraamikakoja ees.

Rabat. Busket Garden. Verdala Palace'i ümbrus.
Verdala palee on presidendi suveresidents ja sinna praegu sisse ei lubata. Busket Gardeni juures on suurepärane võimalus mööda vanu teid ka mäekülge mööda alla tulla. Koos rattaga ma seda teed siiski ei võta :)


Busket Garden. Vaatega Dinglile.

Kõõlun niisama natuke ümbruses, teen paari briti seenioriga juttu ja paneme koos mulle sihiks sõita edasi Dingli suunas. Nende brittide jutust saab jälle aru. Nii et kõik on korras.
Mööda väikeseid külateid mäest alla ja rohkem jälle üles - nii jõuabki varsti Dingli kaljudeni. Tõeline rattamatka tunne tuleb neid radu sõites.

District. 

Ma pole üle nädala Dinglil käinud ja kaljude äärele jõudes on nad täpselt sama mõjusad nagu esimest korda nähes. Päriselt on ka lihtsalt suurepärane vaade. Meri ja taevas sulavad siin eriliselt ühte ja mõlemad on nii sini-sinised. Ma arvan, et kõik ilusamad sinise toonid on Maltal olemas. Keegi ju tagant ka ei kiirusta, saab rahulikult õhata siin mõnda aega...

Äärel.

Kui juba vähegi raatsin, liigun mööda kaljudepealset rada edasi. Rada kulgeb nii, et meri jääb kaugemale ja paremale mäkke jääb enne Busketi juurest pildistatud rist. Selge, tuleb pööre paremale.
Risti juurest avaneb vaade poolele Maltale.

Risti juures on ka väike kabel, kus on end sisse seadnud tuvid. Sellises paigas tekitab tuvide koogamise häälte kuulmine tunde nagu kabeli räägitaks juttu.
No ja teiselt poolt risti leiab jälle järgmise raja kust mäest alla kimada. Kogu sellel loodusmatkalisel rajal pole ma kohanud hingelistki. Kuni esimese auto ilmumiseni sellel laskumisel. Õnneks ma olen just seisma jäänud, et tagasivaates veel pilti teha. Autos on kaks tüdrukut kaartidega orienteerumas.

Ghar Lapsi
Siinsel maastikul pole rattaga liikudes kaarti vajagi - jõuad kõrgemale kohale, siis sead järgmisesse punkti sihi valmis või keerad lihtsalt teeotsast ära, mis huvitav tundub. Piirkond on asulatega või põldudega nii tihedalt asustatud, et tupikusse viivaid teeotsasid pole veel olnud. Enne templite juurde jõudmist on jälle võimalus paremale ära pöörata - silt näitab Ghar Lapsi, 3 km. Tee kulgeb ühtlaselt ja kiiresti mäest alla. Ghar Lapsi on sukeldujate ja snorgeldajate üks lemmikkohti. Kõrgemal asuvate koobaste varjus saavad ka puhkajad ilma päikese käes praadimata mõnusalt puhata. Peamiseks tõmbenumbriks on muidugi vesi. Ratta pealt karsumm vette.


Ghar Lapsi ujumiseks ja snorgeldamiseks

Teen juttu veel ka ühe daamiga. Lisaks aitab ta mu hädast välja eriti tugeva päikesekreemi pakkumisega. Juba rattaga sõites oli tunne, et nägu on justkui pannil ja nüüd pärast ujumist on kreem lausa eluliselt vajalik. Siit ka soovitus kõigile tulevastele puhkajatele - 20 SPF on liiga vähe!
Aga kena prouaga jätkub meil juttu kauemaks. Kuulen järjekordse huvitava loo maltalase juurtest ja rahvuste segunemisest. Kuigi Maltal sündinud ja kasvanud, ei näe naine üldse maltalase moodi välja, ta ise arvab, et oma briti juurte tõttu. Ta on abielus samuti maltalasega ja laps on hoopis palju tumedam. Koos vaadates ei pakuks üldse, et ema ja tütar. Ja kaasas olev väike sugulane on jälle hoopis teist nägu, sest tema on poolmaltalane ja poolvenelane. Kuna nad elavad kõik Siggiewis saan ka lähemalt küsida saabuvate Festa pidustuste kohta. Naise töökoht on minu kodu lähedal Ta'Qalis resideeruvas USA saatkonnas, nii on huvitav ka see, kuidas ta oma sealset tööd kirjeldab.
Enne liikuma hakkamist saan kohalikus restos maitsta veel ka ühte Malta rahvusrooga - spagettid küülikukastmes. Lisandiks muidugi ka herned, nagu siin vist igale söögile lisatakse. Tean kallist grupikaaslast, kellel seda kuuldes küll Malta söökide isu kaob :) Aga söök on hea ja ei jää õnneks DiB köögile alla. Söömise käigus saab veel kohaliku onuga juttu puhuda, templite külastamiseks olulise näpunäite kõrva taha panna ja jutuajamise lõpetuseks on juba ka küllakutse saadud. Soovi korral järgmise külastuse korral ka öömaja. Oh, vahvad on nad siin! Kardan, et iga vastutulejaga jutuotsa avamise soon tuleb Eestis taas kinni toppida.
Ja nüüd tubli makaroniportsu toel tirinal mäest üles. Ja lõpuks ka templite juurde.

Ghar Lapsi on kaugele alla jäänud.

Ghar Lapsi veepuhastusjaam. Maltale vajalikust tarbeveest pool tuleb merest ja teine pool maa seest.

Hagar Qim ja Mnajadra templid
U 5000 aastat tagasi saart asustanud erakordselt arenenud kultuurist pole säilinud muud, kui megaliitsed monumendid. Selle kultuuri päritolu ja saatus on mõistatuseks tänapäevani. Praegu on mõlemad templite alad kaetud hiidtelgiga, et kaitsta otsese päikesevalguse ja suurema tuule eest.

Hagar Qim templid.

Mnajadra templite väravas korjab turvamees värsket rohelist kraami kilekotti ja kui ma küsin, et kas see on päris rukola, läheb onu täiesti elevile rabab lehekese hammaste vahele, annab teise poole mulle: "YES!! Real rucola, very real, like everything else here!"
Igal juhul selles kõrbekliimas midagi nii rohelist metsikult kasvamas näha on väga huvitav.

Spontaanne rajatis matkarajal.

Siin on tähistatud ka kaks matkarada. Tõstan ratta kibuvitsapõõsasse ja uurin veidi ühte ja teist. Soovitan kindlasti taime- ja loodusehuvilistel külastada, sest rada on tähistatud paljude infotahvlitega ja lisaks saab lasta silmal puhata supervaadetel. Kahjuks ma ei jõua neid jalgsi läbi teha, sest õhtune töövahetus on veel ees ja jube kiireks läheb.

Siggiewi - Zebbug - Qormi - Attard
Sellel trajektooril tagasi. S-s pannakse eelseisvateks festa pidustusteks linnaplatsile ilutulestikku üles. Autode tõkestamiseks on küll mõned piirded ette pandud aga muid ettevaatusabinõusid polegi. Mul on seni veel veendumus, et need päevased ilutulestikud ongi paigaldajate nö vahepalaks lendu lastud proovitööd :)

Õhtuse ilutulestiku paigaldamine Siggiewis.

Zebbug - kuna tänavasildid on kergelt vasakukäeliselt paigaldatud, siis kodulinna asemel õnnestub veel ka Qormis ära käia. Sealt põlluteid kasutades lõikekatega kodu poole.


Kahe linna vahel on järsku maa.

Ka Qormi linna veerde põldude veerde paigaldatakse ilutulestikku. Kuna mõlemates linnades on samal ajal festad, siis kindlasti on ilutulestik tavapärasest veel võimsam, sest kaks linna üritavad teineteist üle trumbata.
Kodu, dušš ja tööle.

Õhtu Diar il-Bniet's
Õhtune meeleolu restoranis enne õhtusöökide algust on nagu suurema peo eel. Lauad on kaetud, enamuses neist juba ka ette reserveeritud. Köögis on kõik valmis. Meeleolu täiendamiseks liigub meie tänavat pidi ustest mööda protsessioon. Lauldakse, eestkõneleja järgi öeldakse palveid ja kogunetakse palvekeskuse juurde.

Kl 7-9 täitub maja pilgeni, isegi lisakohad otsitakse kõik välja. Köögis toimub tõeline žongleerimine, et kõik see seltskond ära toitlustada. Tellitakse korralikult - ikka eelroad, pearoad, magustoidud.

Portsud on tohutult suured, veini ja teisi alkohoolseid jooke valatakse ilma mensuurita ja Kerstini (kõige päikeselisem ja toredam poiss siin) ülihea teenindamise juhtimisel läheb aeg jube kiiresti.
Koju - türklaste juurest kõigile pitsad - poisi peole - ise ilma unenägudeta unne ...

Perepilt.